Close

Pealtnägija tõi aktuaalseks kiusamise teema. Saates rääkisid mitmed Eesti tuntud ja andekad inimesed sellest, kuidas neid koolis kiusati. Nii kurb oli vaadata seda. Selleks pole üldse palju vaja, et kellelegi hambusse jääks.

Ma ise ei ole väga kiusamisega kokku puutunud. Koolis olin selline hall hiireke, kuskil tagaplaanil, väga kedagi ei huvitanud, mis ma tegin, ja arvatavasti hea oligi. Eks vahepeal ikka tögati, aga üldiselt ma kellegi hambusse ei jäänud. Sest oli teisi, keda oli kiusajatel “naljakam” kiusata. Kiusamine oli meie koolis pigem vaimne, vähemalt ma ei mäleta otseselt mingeid füüsilisi kaklusi või asjade lõhkumisi eriti.

Ma olin see nn kõrvalvaataja. Kas ma ütlesin midagi? Ei. Sest ma KARTSIN. Ja eks ma olen alati natuke kurb olnud, et ma selline kusi olen ja midagi ei julge öelda kellegi kaitseks. (Õnneks gümnaasiumis oli neid juba julgelt mitu, kes avalikult ütlesid kiusajatele, et “jätke järele, see on lame ja lapsik, mis te teete.”) Kusjuures kiusajad olid pea täiskasvanud mehed… (mitte et sugu oluline oleks, aga neiud olid selleks ajaks juba hulga mõistlikumad)

Samas on see nii tõsi, mis Triin Toomesaar (Kiusamisvaba Kooli vedaja) Pealtnägijas rääkis, et kui ei julge vahele astuda siis ka väike naeratus või tere kiusatavale võib olla suure tähendusega.

Kiusamisest rääkides meenuvad mulle pigem kogemused täiskasvanueast. Päris mitu on ka siin blogis eelnevalt kirjeldatud ja selle põhjal võin tõesti öelda, et see hilisem naeratus või julgustav sõna, et “ah tead, see mis toimus oli lasteaed” või “nii oli tema poolt täiesti ebaprofessionaalne käituda” on suureks abiks. Tõesti.

Isegi kui tegemist on täiskasvanutega! Sest kiusamine on nõme ole sa laps või täiskasvanud. Lihtsalt lapsena, ma usun, võib-olla palju raskem toime tulla sellega, sest sa oled nõrgem ja laps!

Täiskasvanuna võin öelda, et ma vähemalt natukenegi tean kuidas reageerida ja mõelda, et ah mõni ongi selline, mis sa ikka peale hakkad. Pluss mul on vähemalt senimaani olnud vabadus minna minema, vahetada treenerit, vahetada tööd, misiganes.

Aga kui keegi kiusab koolis, siis esiteks on see ärevus (vähemalt minul), et peab kellelegi rääkima, teiseks ei saa oma kotte lihtsalt kokku pakkida ja ise otsustada, et ma nüüd kooli enam ei lähe või vahetan kooli. Kõik sõltub kellestki teisest.

Ma loodan, et lapsed ja täiskasvanud saavad rohkem teadlikuks sellest, mis on kiusamine, kuidas see inimesele mõjub ja mida teha, kui sind või kedagi kiusatakse. Seega on ka Kiusamisvaba Kool nii vajalik ettevõtmine.

Vot sellised pühapäevased mõtted siinpool ekraani. 😀


Source: lihtsaltpiia

Comments

0 comments

Leave a Reply

%d bloggers like this: