Close

Võtsin just lahti käesoleva aasta ühe esimestest blogipostitustest, mille panin kirja jaanuari alguses, vaatasin täiesti heldinud näoga pilte pisikesest pojakesest ja meie poolelioleva maja karkassist. Kolimine tundus olevat mägede taga ja ega suvigi lähemal paistnud. Uskumatu kui palju jõuab poole aastaga muutuda ja mul poleks võimalustki selliseks tagasivaateks, kui ma kõike dokumenteerinud ei oleks.

Aasta alguses oli mul reaalselt veel mõned kuud aega, et välja mõelda, kuidas rohkem sääste tekitada ja milline hakkab olema elukorraldus kui vanemahüvitis otsa lõppeb. Igatahes olin mega entusiastlik, et küll kõik laabub ja ega ses osas saa tegelikult ka nuriseda. Hüvitis on ammu läbi saanud ja asjalood ongi täitsa enam-vähem laabunud. Kullamägedes küll ei suple, aga saame hakkama.
Tegelikult läksin ajas tagasi hoopis seetõttu, et lugeda milliseid eesmärke ma endale Kogumispäeviku teekonna alguses seadnud olin. Sellest postitusest vaatas mulle vastu üks kena rasvane number – 3000€ aasta lõpuks hoiusele! Eks ma ju tegelikult juba lugema minnes teadsin, et ega siin olukord hetkel kiita ole ja endale eesmärkide meenutamine on veidi nagu haavale soola raputamine. September toob aga alati uued algused, seega seda äratust oli mulle tarvis. Mul on läinud ikka täiega lappama. No nii hullusti, et kohe piinlik on ja ei tahaks tegelikult sellest rääkida. Süütunne karjub, et tõmba kerra ja poe nurka nuttu tihkuma, samas mõistus ütleb rahulikul häälel, et pole hullu, hakkame aga otsast peale.

Mul läks tegelikult väga hästi… umbes täpselt kuni selleni kui igakuine stabiilne sissetulek emapalga näol ära kadus. Tänased igapäevased kohustused ja kulud on tegelikult pea, et samad mis aasta alguses… aga lihtsalt selle vahega, et sissetulek on drastiliselt muutunud. Teadsin varem täpselt, et ahah, sellel ja tollel kuupäeval saabub x summa ja sellest saan kenasti kohe kuu alguses vähemalt neljandiku kõrvale panna. Nüüd on aga sissetulek täiesti mu enda kätes, sõltub vaid mu võimekusest lisa teenida ja on pea poole väiksem kui varasemalt. Kui me nüüd teeme kiire arvutuse, siis üle ei jää siin enam mitte midagi. Kohe mitte midagi.
Kõik mis tuleb kätte, on täpipealt välja arvutatud kuu vajaduste põhjal ja säästude jaoks lisa kandmine oleks omakorda lihtsalt kulu. Selle mõistmine oli tegelikult ka omaette protsess, sest miskipärast arvasin ma peale emapalga lõppemist, et suudan täiega üle oma võimete elada. Maksin endale aga ilusaid palganumbreid ja sealjuures muidugi ka hulgim riigimakse. Ajapikku hakkas nende kahe koostoimel, ei… tegelikult ju kolme – ülevõimete elamise, palga ja maksude – rahanatuke otsa lõppema. Sellele lisandus veel päris korralik stress kolimisest tulenevate kulude näol ja oligi paras kaos koos. Miskipärast ei olnud ma absoluutselt osanud arvestada, et näiteks haljastus ja esmatarbemööbel on nii kulukad. Elasin mullis, et küll need kuidagi ilmuvad ja numbrid sealjuures kontol ei vähene.

mina peale kolimist enda pangakontot vaatamas

Ses osas olen endaga muidugi täitsa rahul, et pool aastat suutsin nii järjepidevalt koguda, et olin oma seatud eesmärgile väga lähedal. Kui poleks sedagi suutnud, oleks maja valmimisega ikka täitsa tuuga olnud. Ega see hoiusekonto nüüd hetkel ka täiesti tühi ole, aga paraku tuleb tunnistada, et seal on peal vähem, kui aasta alguses. Kurb on küll aga samas tean, et enamus ei ole niisama tuulde lennanud vaid ikka asjaette läinud. *ütlen enamus, sest noh… osa on ikka paraku niisama ka hulkuma läinud*
Aga mis siis täpsemalt juhtus? Juhtus see, et ma muutusin laisaks ja mugavaks. Ei pööranud sellele enam tähelepanu, et aasta lõpus peaks mind ootama täidetud eesmärk ja tahtsin kõike kohe ja praegu! Ei suutnud sisustuse osas paljudele asjadele “ei” öelda ja läksin lihtsama vastupanu teed – kasutasin oma sääste. Ma ei ole nüüd sellepärast elu lõpuni endaga muidugi vaenujalal, sest ometi olid need kulutused ju meie uue kodu hüvanguks. Küll aga saan endale korraliku keretäie anda just selle tõttu, et lasin ka meie toidukulud totaalselt käest. Veebruarikuu – toidukuu – oli meie jaoks vast kõige silmi avavam ja suurima säästuga. Ma sain Kogumispäevikust hulgim nippe ja suutsin meid korralikult toidukulutuste osas distsiplineerida. Kui kolimisprotsess alguse sai, läks aga olukord kohe täitsa käest ära. Vähe sellest, et koguaeg oli tarvis bensukast süüa osta, läks ka nädalaste toiduplaanidega koguaeg midagi sassi. Alatasa oli midagi puudu, midagi ebavajalikku üle ja pood jäi reaalselt iga päev tee peale. Siin mängis kindlasti suurt rolli ka asjaolu, et järsku tõstsid kõik e-poed enda kulleritasu mitmekordselt ja see hävitas meie kord nädalas koju tellimise täielikult. Võttis ikka rohkem kui kuu, enne kui uues kodus üldse normaalse toidureziimi peale tagasi saime. Suvel on siin ka muidugi suur roll mängida, sest kui ikka 3x nädalas külalisi võõrustada, jääb see saadanas pood liiga tihti teele.
Et mu sissetulek on täna, oluliliselt väiksem kui see oli veel pool aastat tagasi, nuputasin üsna pikalt, et kuidas proovida taas mingit säästu saavutada. Otsustasin ette võtta juba eelnevalt proovitud väljakutse, mis meid tohutult aitas ja kasvatas. Nädalaste toidukulude hoidmine 50€ kandis! Lisaks sellele elimineerin taaskord igapäevased poodi põikamised. Eriti veider on veel asjaolu, et uues kodus  on meil pood ikka palju kaugemal kui varasemalt… aga miskipärast jõuan ma sinna aina tihemini.
Viimasel ajal kippusid poekorvid ikka sinna 80-90€ kanti küündima ja üllatasin end korralikult, kui suutsin viimase poenimekirja kokku panna summas 49,61€. Käisin läbi kõik kuivainekapid ja hoidised, et toiduvarusid võimalikult optimaalselt ära kasutada ja mitte liigse peale poes kulutada. Lisasin käesoleva nädala menüüsse kana-klimbisupi, singi-juustu quiche’i salatiga ja hakklihakastme koos tatraga. Üldiselt planeerin küll viis toitu nädala peale aga, et sel nädalalõpul ootavad meid ees suured pidustused siis ei olnud tarvis rohkem retsepte nuputada.
Ses suhtes võib käesolev kuu mulle muidugi korralikult kaikaid kodaraisse visata, et õigepea on täitumas ju minu 30. eluaasta, peale mida saabub kohe pojakese sünnipäeva tähistamine. See kõik tähendab ju ainult veelgi enam väljaminekuid! Tegelikult olen enda sünnipäevakulud juba suuremas osas kõik möödunud kuul ära katnud ja eks sellega mis veel ees, tuleb lihtsalt kuidagi tegeleda.
kuivainekapp on üks tõeline kullaauk!
Nagu ma veel vähe kehvasti ennast laristamise pärast tunneks, siis õli lisab tulle ka veel see, et olen juba mitu kuud ka hoiusele raha kandmisest viilnud. Koguaeg on hirm, et millekski jääb puudu ja pole ikka mõtet sinna hoiusele praegu kannet teha. Aga teate mis *läheb ja teeb kohe ülekande ära*, mitte küll nii suure kui varasemalt, aga kuskilt tuleb ju ometi alustada! Peab ennast ikka siin avalikult liistule võtma, muidu asjad ei liigu üht- ega teistpidi.
Huhh… sain teile siin nüüd südamelt kõik ära rääkida ja võin puhtalt lehelt alustada. Ma lihtsalt taha-aa-aa-n uuesti sama tubli ja produktiivne ja entusiastlik olla kui veel mõned kuud tagasi.
Kokkuvõtvalt ütlen nüüd siis uuesti, et minul on plaanis sel kuul hoida nädalased toidukulud 50€ ümber ja minetada see tobe harjumus koguaeg toidupoes käia. Ma olen seda ju juba korra varem suutnud, seega muidugi suudan ma seda uuesti! Peaks vist mingi uue eesmärgi ka püstitama?
Ükskõik kui väga ma ka tahaks selle 3000€ juurde jääda… taob mulle kuklasse teadmine, et järgnevatel kuudel seisab meil ees ehituse lõpetamisega veel üks päris suur väljaminek, mis ilmselt sööb taaskord kõik mu säästud. Ajastus lihtsalt kohe on selline mis ei soosi…
Võtan endale eesmärgiks paremini majandada, püüda iga kuu alguses kasvõi midagigi hoiustada, hoida lisasissetulekud stabiilsena ja mitte nii palju hetkeemotsioonidele alla anda. 
Tegelikult aitaks mind väga, kui jagaksite ka enda kogemust – kas aasta alguse eesmärgid on kõik plaanipäraselt läinud või olete ka kuskil komistanud? Kas eelarvetabelit veel täidate ja kas see on saanud harjumuseks? Milline väljakutse on teid kõige enam mugavustsoonist välja sikutanud?


Source: Life of Liisa

Comments

0 comments

Leave a Reply

%d bloggers like this: