Close

Käsi südamel tunnistan, et ei ole vaikimisvannet andnud. Lihtsalt laisk nagu lohe…

Täiesti ulme, et kaks nädalat teed kirjutamisest pausi ja selle ajaga juhtub niiii palju. Esimesed asjad esimesena! Meie muru, kaunis muruke – ma ei tea mis maagiat me siin rakendada suutsime aga kahe nädalaga tekkis meile põhimõtteliselt golfiväljaku vääriline muruplats. Vast tuleb siin endale tubli eeltöö eest õlale patsutada ja äkki valisime ka miski jube hea muruseemne aga igatahes oleme nüüd uhked täieõiguslikud muruomanikud! Mõned päevad tagasi panime maha ka sügisväetise, et murupoiss ka sügis-talvise perioodi kenasti üle elaks. 
kolm nädalat muruseemne külvamisest
vahetult peale muruseemne külvamist
See maal elamine on tegelikult ses osas naljakas, et elu sotsiaalmeedias on küll tegevuste rohkuse tõttu tahaplaanile jäänud aga päris sotsiaalne elu see-eest plahvatuslikult kasvanud. Korteris elades veetsime oma päevad naabreid ja õhukesi seinu kirudes, võimalikult kiirelt toast autosse pagedes, et jumalaeest kellegiga jälle kortermaja teemalistesse probleemidesse süübima ei peaks ja üleüldises solituudis. Külalisi ma eriti näha ei tahtnud, sest ruumi oli vähe ja nagu juba mainitud – seinad kostsid jubedalt läbi. Kui ka kolm korterit eemal olid kellelgi külalised, oli meile täpselt teada, kes millega tegeleb, kes kellega käib ja mis muusikat kuulatakse. 
Majaelu on aga drastiliselt teistsugune. Alustades sellest, et koguaeg on vaikne. Ainukesed kes siin kõvemat häält teevad on öökullid (või kakud või misiganes linnulised meil siin huilgavad). Lisaks vastleitud vaikusele, võõrustame alatihti külalisi, nii lähedalt kui kaugelt. Meie mõnusat terrassi- ja aiaelu käivad nautimas linnasõbrad ja ka uued maasõbrad. Oleme maha pidanud nii koduseid pizzapidusid kui niisama õhtusöögi-pidusid, milledest ma nii nii väga eelmises kodus puudust tundsin.
Puhtjuhuslikult kolisid siia kanti lausa kaks meile juba varasemalt tuttavat peret ja lisaks sellele oleme näiteks mänguväljakult ka uusi sõpru üles korjanud. Lihtsalt nii äge! Aga et me ju tegelikult elame vanas suvilarajoonis, saame aeg-ajalt kutseid ka ümberkaudse vanema generatsiooni pühapäevastele-koosviibimistele… tahaks öelda, et põhimõtteliselt nagu brunch agaaa tegelikult enamasti mingite nõukaaegsete töölisrahva pühade tähistamised. Uus kogemus missugune. Kusjuures minu jäägitu armastus ajaloo vastu saigi alguse just siitsamast vanast suvilast. Pisikesena võisin tundide viisi kuulata naabripoisi vanatädi pajatusi maailmasõdade aegsest elukorraldusest. Jutu kõrvale pakuti alati koduaia piparmüntidest teed ja küpsiseid. Seega on ka meie praegused töölisrahva brunchid minu jaoks niii põnevad.
Olen siin usinalt viimased paar nädalat enda juubeliks ettevalmistusi teinud. Mõtlesin pikalt, et kutsun lihtsalt sõbrad külla, näitan maja, korraldan niisama mõnusa äraolemise. Aga ei, juubel saabub vaid kord kümne aasta jooksul seega nii lihtsat teed ma ometi minna ei saanud! Olengi nüüd siin ehitusjääkidest ohtralt dekoratsioone valmistanud ja minu festivaliteemaline sünnapidu on vaikselt ilmet võtmas. Paraku peate pisut piltidega ootama, sest tahan ju ometi, et külalistel oleks saabumisel ka pisut põnevust ja veel mõned nädalad enda näputööd teile avaldada ei saa. Natuke on tegelikult ikka imelik küll, et kahe nädala pärast ongi sünna kohal… 30. See number mind iseenesest ei hirmutagi, sest hingelt olen ikka veel 23. Isegi natuke lahe on, et uus kümnend vaikselt uksele koputab. Ja nagu minu sünnast veel vähe oleks, saame vähem kui kuu pärast pidada ka pojakese teist sünnipäeva. Sellegi korraldame kodus… nii nagu vanasti. Et laual oleks ikka kartulisalatit ja morssi, lastel mööda elamist ringi jooksmist ja õues avastamist. Täpselt nii nagu meie lapsepõlves.
minu festariteemaline sünnakutse, sest kui juba… siis juba eks!
Olenemata sellest, et meil siin maal nii mõnus on, sai üsna kiirelt selgeks, et ühe autoga on siin ikka omajagu keeruline. Seetõttu olemegi nüüd taaskord kahe-auto-pere, sest meiega liitus veel üks sinine rakett. Lisaks minu elektrisinisele Fabiale, seisab meil maja ees ka nüüd üks elektrisinine Octavia. Eks meil Nilsiga mõlemal ole omajagu asjaajamisi ja töösõite, seega oli see ühe autoga klapitamine ikka paras peavalu. Ma olen küll alati seda meelt, et kui ikka vaja siis küll saab hakkama aga ega ma pisukesest mugavusest ära ütle küll. Kasvõi juba selletõttu, et pojakese vankrit Fabiasse pakkides pean selle põhimõtteliselt rattapoltideni lahti võtma aga no kui peab siis peab 😅 
Sain nüüd vist suuremad sündmused kirja ära ja võin rahulikult järgmiste postituste kallal nokitsema hakata. Järgmisena tahan teile näidata põnevaid uusi noppeid meie kodust ja seejärel ka esemeid, mille vanast majast päästsin ja uue jaoks sobivaks nikerdasin. Ma luban, et seekord olen tragim ja nii pikalt vaikida ei kavatse. 


Source: Life of Liisa

Comments

0 comments

Leave a Reply

%d bloggers like this: