Close

Kolimise puhul mulle pakub kõige suuremat naudingut väljakolimine ja asjade pakkimine. Viimane kord kui Riiast isa aitas mu asjad vanematekoju toimetada, siis autos istudes valdas mind kummaline rahulolu. Juhtugu mis tahes, kõik minu asjad on selja taga. Tuleb mõte minna ujuma? Lähme, kougin trikoo kastide seest välja. Väike marjulkäigupeatus? Pole muret, mul on kummikud käepärast. Hakkab tagaistmel igav ja sõiduväsimus tuleb peale? Tean täpselt kust oma heegeledamisprojekti välja võtta. Kõik on käeulatuses. Kõik on siin minuga. Ma olen üks tervik, kes saab minna ja teha nii nagu süda lustib. 
Eks ootusärevus teeb ka rõõmsaks. Iga uus kolimine on justkui uus peatükk, uus minemine, uus tulemine, uueks saamine. Praegugi seda postitust kirjutades mõtlen, et kuhu ometi ma nüüd lähen? Milliseks ma kasvan? Kus ma ma oma juured seekord mulda panen? 
Kui ma kolm aastat tagasi Tartusse kolisin, siis esimestel kuudel valdas mind uudsuse rõõm. Kõik oli teisiti, sest Tartu seda ju on. Tartu on omamoodi. Seda ei oskagi kirjeldada, see on selline asi, mida peab kogema. Tartut peab tundma oma nahal, laskma selle tuultel puhuda läbi su juuste, hammustada kergelt varvastest. 
Küll aga läksin ma Tartusse pool-vägisi. Ma läksin, sest tahtsin astuda suuremat sammu kui ma seda Tallinnas teha saanuks. Aga Tartu ei olnud minu kodu. Alles pea aasta hiljem, kevadel, siis kui esimesed päikesepaistelised päevad linnapeale jalutama läksid, tundsin ma, et Tartu on ka minu oma. Ja siin on hea. 
Naeratuse toob silmile kogemus kolida kuhugi, mille tänavaid ja pargipinke sa juba ammu tead, aga vahepeal oled ära unustanud. Tartu, siit ma tulen. Nüüd tuleb vaid leida see linnaosa, uulits, maja ja tubade rägastik, millest saab korraks minu. 


Source: Nullkulu

Comments

0 comments

Leave a Reply

%d bloggers like this: