Close

ÜHEKSA KORDA HOOLAS, ÜKS KORD PARANDA

Jälle on käes asjade parandamise aeg. Kuidagipidi suur osa minu maisest varast on võtnud pilgu jäätmejaama poole. Praegugi seda postitust kirjutades vaatan tõtt oma sokkidega, mille päkkade otstes naeratavad sokiaukudest vastu mu paljad varbad. Mu dressipükstel on plekid, mis juba enam ammu pesus välja ei tule. Naljakal kombel on suur enamik minu aluspesust välja veninud, nüüd kõik üheskoos ja korraga. Ja muidugimõista jõudis mu Portugali reis ära tappa minu sülearvuti, panna kaamera tegema eriskummalist häält; lisaks kaotada ära mu pükskostüümi ja mulle kõige kallima kaelakee. 
Üldse mul on viimasel ajal asjadega kuidagi nigelad lood, need lähevad katki, ei vasta mu ootustele või suudan ma ise nad ära lõhkuda-kaotada. Viimasel nädalal juhtus minuga niivõrd palju kentsakaid juhtumisi, mistõttu arvasin, et järgmine asi, mis juhtuda saab on kas see, et jään tänaval lausa püksata või ajab keegi mu autoga alla. Üks asi läheb lihtsalt katki teise järel, nagu mingisugune needus! Ükspäev lõin näiteks oma varba niimoodi ära, et olin täiesti veendunud, et mul on luumurd. Mis toimub ma küsin, mis on lahti? Mis kuritegusid olen ma korda saatnud, et mu tegemised nüüd maailma ees tasa tehakse?
Iseenesest asjade parandamine meeldib mulle väga. Ma arvan, et minu unistuste töökoht oleks luua oma asjade parandamise töökoda ja seal kõpitseda uuele elule kõik need, mis inimestel katki lähevad. Aga kui minu elus juhtub olema see periood, kui olulised asjapulgad üles ütlevad ja seda kõik korraga, siis ma tunnen, et ma mattun selle murekoorma alla, et kõike on tarvis ju parandada. Kui aga mitmed asjad ootavad oma järjekorda, siis tuleb selle lahendamist kiiremas korras ette võtta. Ei saa ma lükata edasi uue pesu ostmist, sest pole lihtsalt mida jalga panna. Ei saa ma venitada veel sülearvuti paranduskotta viimisega, sest tööd on tarvis teha. Olgu ma nii minimalist südames kui tahes, päris asjadeta ikka igapäevaelu elada ei saa.

Küll aga tuleb tunnistada, et minu truudus parandamiskultuurile on mulle hästi mõjunud. See on õpetanud mulle asjade hoidmist, sest et vana uue vastu väljavahetamine on siin maailmas hõlbus. Võta vaid raha näppu ning mine poodi. Kes aga jonnikindlalt asjade parandamise eest seisab, sel on  raske. Peab suure hoole ning tähelepanuga leidma meistrimehe või õppima ära ise vastavad oskused, et katkine taas kasutamiskõlbulikuks muuta. Ma ütlen sulle, parandamine on ressursikulukas, ent üldpildis rahuldust tekitav kogemus. Hilisem emotsioon on meeleolukas, ent ma ei kihele seda taga ajama. Pigem olen üheksa korda hoolas ja ühe korra parandan.

Teine asi, mida see paradoksaalne parandamispõhimõte on mulle õpetanud, on see, et ma ei taha omada kalleid ja hapraid asju, mille üle tuleb muret kanda. Mulle tõepoolest piisab näiteks lihtsast nutitelefonist, kus on üks-kaks-kolm aplikatsiooni peal. See on selline, millel peab vastu kenasti aku, maha kukkudes ei purune too miljoniks killuks, keegi ei taha seda omale käekotti libistada ning mina ei ole selle külge näppu- ja silmipidi liimitud. Varem oli mul tõesti “normaalne” kaasaaegne nutikas, aga mis selle mõte on, kui kord aastas pean ma selle esikaane kahesaja euro eest välja vahetama või tuleb uus aku osta. Pool aastat tagasi lõhkusin ma teise ära, võtsin asendustelefoniks ühe algselise nutika ning nüüd, kui esimene ära parandatud sai, ei näe ma ühtegi põhjust, miks mul seda lahedamat jälle vaja on. Ainult üks murekoorem, ei midagi muud. 


Source: Nullkulu

Comments

0 comments

Leave a Reply

%d bloggers like this: