Close

Vihm sahiseb hetkel vastu katuseplekki nii mõnusalt, tekitades parajalt rahuliku ja motiveeriva keskkonna, et teiega pisut viimaste päevade progressi jagada. Üldse olen praegu täiega vihmalemb! Ausalt ei oleks kunagi uskunud, et end mingiks vihmafänniks liigitaksin, sest üldiselt igakord kui päike oma soojust pilve vahelt paotab, olen ma esimena terrassil päevituslinaga platsis.
Tänasega alanud vihmaperiood on aga justkui täpp i peal, sest eile lõpetasime lõpuks haljastustööd. Pinnas sai ettevalmistatud, 50 tonni mulda kohale veetud, laiali laotatud, tasandatud, muruseeme külvatud ja kinnigi rullitud… kuni avastasime, et oma oskamatuse tōttu jätsime maapinna nii künklikuks, et perfektsionist minus oli hulluks minemas. Üks pisike ports tasandusmulda oli meil veel alles seega mis seal’s ikka kui uuesti riisuma-kaevama-tasandama. Rügasin siin eile ligi viis tundi kogu pinnast uuesti üle tasandades, lisasin veel pisikese koguse muruseemet ja rullisin kõik uuesti kinni. Küll sai ilus! Ma ütlen ausalt, et andsin siin endast absoluutse maksimumi ja enam siledamaks käsitsi tasandades poleks osanud ega saanud. Aga vaadates oma villis peopesasid siis tuleb ikka räige kilpalse tunne peale küll, et kohe ei võinud siis korralikult teha. Aga no Simmo, ma mängisin ju ka alles esimest korda.

Arvestades asjaolu, et välikraani meile veel paigaldatud pole, oli see pikalt ennustatav vihmasahmakas meile täielik võit. Ega ise vast ühtlasemalt kasta poleks võimalik seega tänks vihm, et kogu töö meie eest ära teed! Ongi seda tööd siin viimasel ajal kuidagi hullult palju kuhjunud. Alles siin kiitlesin teile, et nii lihtne ja lill on mu eluke siin kuni lõpuks päriselu ikkagi kohale jõudis. Eks me ole siin rohkem sisse elanud, aina enam kraami lahti pakkinud ja omajagu juurdegi ostnud, mistõttu on segadus üsna kerge tekkima. Eks see majaelu ole ses suhtes ka pisut katsumus, et koguaeg sahkerdad ju terrassi kaudu sisse-välja, mistõttu jalanõud on pigem ikka koguaeg ka toas käies jalas ja põrandad alatasa mustad. Me ju ilmselgelt tahame oma suure vaevaga siledaks rullitud mullapinnasest ja muruseemnest suure kaarega mööda käia, et pinnast säästa ja mulda mitte tuppa tassida agaaa katsu sa seda ka ühele kaheaastasele selgitada. Tema jaoks on majaümbrus praegu lihtsalt üks suuuur liivamullakast, mis on vihma tõttu veel eriti mōnusalt sopane ja ligane.

Püüdsingi meile siin täna muid tegevusi leida kui maja ees sopa sees sonkimine ja jalutasime pojakesega õhtul randa. Mingil kummalisel kombel on siin meie kandis koguaeg parajalt soe ja tuulevaikne, mistõttu sain täna isegi päevitada kui kuuldavasti kogu kodumaa olla juba keskpäeval vihma alla mattunud. Igatahes – olin juba eelnevalt teadlik, et kui valin sihtpunktiks rannamänguka, on poisul kindlasti vastupandamatu soov vette söösta. Ma ei tea mis imedele ma lootma jäin kui heas usus arvasin, et ahh vast saame ikka täna mereveeta hakkama.

Kümme minutit hiljem olin juba olukorras kus täisriideis ja kummikutega poisu oli puusani vette jooksnud, mina olin valmis ketse jalast viskama ja talle järgi tormama. Lõpuks võttis mu ennastunustav karjumine siiski vedu ja veest nõretav kuid omadega igati rahulolev laps pöördus kaldale tagasi. Õnneks oli suveõhtu õhk ikkagi piisavalt soe… selline äikeseelne soojus, mistõttu pakkisin poolpalja lapse barankadega meelitades kärusse ja vurasime kodupoole tagasi.

Pühkisin terrassi lugematul arvul pojakese loodud mullahunnikutest puhtaks ja pagesime vihma eest tuppa. Jõudiski siia ka see vihmapilv, imeline! Kasta, kasta vihmake – kasva, kasva muruke.
Näitan teile veel lõpetuseks pilti sellest, kui suur muutus võib toimuda ühe aastaga. Endalgi on ülimalt kummaline seda pilti vaadata, sest veel aasta tagasi oli siin tõeline džungel ja nüüd lösutan siin kunagise džungli kohal diivanil, kirjutan blogipostitust ja tunnen, et olen kodus.


Source: Life of Liisa

Comments

0 comments

Leave a Reply

%d bloggers like this: