Close

Ma ei olegi oma blogis sellest rääkinud, et veidi aega tagasi ilmus eestikeelne Bea Johnsoni “Zero Waste Home”, kuhu ka mina oma aega ja mõtteid panustasin. Ehket raamatust leiab nullkulu.ee kommentaarid ja mõtted, mis panevad raamatu sisu Eesti konteksti. Raamatust endast mõnes teises postituses, aga täna tahtsin ma hoopiski näidata mida ma selle pakendiga peale hakkasin. Nimelt Bea Johnsoni raamatut kokkuvõttev kõnekas sümbol on padjapüür, sellest inspireerituna saatis Helios kirjastus kõigile raamatu tellijatele raamatu justnimelt sellesse pakendatult. 
Kui mina oma ahjusooja raamatu kätte sain, padjapüüriga koos muidugimõista, siis  mõtlesin pikalt mida ma ometi sellega peale hakkan. Äkki hoiustan seal oma niite? Pooleliolevat kudumisprojekti? Köögirätikuid? Juhtmeid? Võrgust ja tekstiilist kotte, millega ma lahtist kaupa ostan? Mõtlesin ja mõtlesin kuni lõpuks välja mõtlesin: sellest saab minu popkorni valmistamise kott. 
Olen sellega nüüd mitmeid kordi popkorni valmistanud ja pean tõdema, et kõikidest olemasolematest viisidest on padjapüüriga (või siis lihtsalt tsellulooskiududest valmistatud kotiga) prõksmaisi valmistamine kõige mugavam ja loogilisem. Potis kipub mais ära põlema, kotis aga seda ei juhtu. 
Popkorni valmistan ma nii: panen kotti 200g kuivatatud maisi ning viskan koti mikrokasse kolmeks minutiks. 
Mõnus on see, et võtad koti mikrokast välja ja pistad käekotti, et teise näiteks piknikule või välifilmivaatamisele kaasa võtta. Või siis lihtsalt võtad koti otse mikrokast ja paned koos ümbrisega lauale või võtad diivanile vajudes muginakoti sülle. Esimene kord, kui ma padjapüüriga popkorni tegin ning Võsavillemile sellest rääkisin, oli küll nägu itsi täis, aga nüüd mõtlen, et nii normaalne asi noh!


Source: Nullkulu

Comments

0 comments

Leave a Reply

%d bloggers like this: