Close

Kohe alustan sellega, et ikka nii mõnus oli eile lugeda seda positiivset tagasisidet mis minu väike postitus tõi. Tõepoolest on meie väikses riigis see hoolivus ja üksteiste mõistmine olemas. Ma siiralt loodan, et see postitus aitas ka kellelgi mõista, et homoseksuaalsus pole valik.

Kuna eilne anonüümne kirjutis on mõnusalt vabastav tunne, kuid veidi ka hirmutav, sest sa ei tea kunagi kuidas keegi reageerib sinu arvamusele, siis otsustasin seekord rääkida millestki mis mind juba väiksest peale on painanud. Mäletamist mööda olin ma kusagil üheksa aastane kui ma vaatasin peeglisse ning mõtlesin miks minul on nii suur nina ning teistel nunnult väike. Kusagil kuu aega üritasin ma oma nina varjata, sest on nii suur ja kole. Kidagi ununes see nina, aga sellega see asi ei piirdunud. Järgmisena avastasin, et olen liiga suur. Kusjuures selle märkuse tegi mulle õde kui ta küsis kelle suure ahtri jaoks need teksad on, viidates siis minu teksadele mis oli tumba peale visatud. Sel hetkel hakkas minu kolme kuune näljutus ning ma olin sel hetkel kaksteist. Kas oli see näljutamine vajalik? Kindlasti mitte, kuna juba sel hetkel olin ma ilmselgelt alakaaluline. Väiksena ei ole ma kunagi pidanud eriliselt kaalu pärast põdema, sest seda lihtsalt polnud.

Aastad möödusid ning minu kaal suurenes. Mitte küll ülekaaluliseks vaid lisandusin kondile mõned lihased ja peki jupid. Polnud enam kaks konti ja kusehais, mida ikka armastati mulle öelda. Need lisakilod tekitasid minu taaskord ängi, et ma olen paks. Kuigi kõik kellele ma sellest kurtsin alati ütlesid, et ma olen normaalses kaalus. Kas tõesti ma siis uskusin neid? Muidugi mitte. Igakord kui ma mõnest peeglist mööda kõndsisin siis alati vaatasin, et minu ”ülekaalulisus” kuidagi välja ei lööks. Sel hetkel arvasin ma, et mina olengi maailma suurim anorektik. Ilmselt oleks see olnud kõige lihtsam diagnoos ning saaksin eluga edasi minna, kuid see ei oleks seletanud minu nina probleemi ning järgnevaid probleeme.

Kui minu ellu tulid peod ja alkohol siis sai ka kõvasti pilte tehtud, muidugi purjus peaga. Ühel hommikul kui ma pilte lappasin siis märkasin enda silmades midagi veidrat. Kui pildi peal vaatasin paremale poole siis minu üks silm vaatas rohkem paremale kui teine. Kibekiirelt ma kustutasin antud pildi ära, sest mul oli hirm, et ehk keegi võib seda veel näha. Koju minnes asusin ma endast kohe erinevaid pilte tegema, et mõista kas tegemist on lihtsalt ühe pildiga või on päriselt mul laisk silm. Kujutage ette kui endast välja ma läksin kui sain aru, et mul ongi laisk silm. Esmalt hakkasin ma uurima kuidas on seda võimalik ravida, aga sellega olin ma juba oma viisteist aastat hiljaks jäänud. Järgmisena võtsin ma ette oma ema kelle näo ma täis sõimasin. Tuleb välja, et kui mu ema oleks seda lapsena avastanud siis oleks saanud seda ravida, aga täiskasvanuna seda enam teha ei saa. Silmside varjamine käib mul hooti. Mõned kuud hoidun silmsidest täielikult ning mõnikord ma vaatan silma ja kujutan ette kuidas inimene mõttes naerab minu värd silma üle. Piltidel üritan ma alati otse vaadata kuna siis pole see laisk silma nii väga märgata.

Kui lugeda siin ninast, kehakaalust ja silmadest siis tekib juba küsimus kui palju probleeme ühel mehel olla võib. Nüüd jõuame kõige veidrama asja juurde. Minu kulmud. Olen pärinud oma isalt ühed kõige jubedamad kulmud mida saaks üks inimene pärida. Kitku või katku neid ühtpidi, lõika või trimmi neid teistpidi siis ikka ei saa nendest normaalseid loomi. Isegi mu ema on kommenteerinud, et minu kulmud on raudselt isalt päritud. Kas tõesti ta arvas, et ma ise pole seda täheldanud. Kui mõni mees minust mööda kõnnib siis võiks ju vaadata mis tal seljas on, et ennast hoida kursis selle viimase moega, aga ei, mina vaatan millised kulmud tal on. Siiani tean ühte tüüpi kelle kulmud ma koheselt lapsendaksin. Olen üritanud ise neid erinevate youtubi videode järgi korda teha ning kohati olen isegi rahul olnud, aga ma just väga uhkelt nendega ringi ei liigu.

Esmalt arvasin, et minu probleemi põhjuseks on tänapäeva ühiskond. Sellega ma pean silmas just neid ideaalseid inimesi kes meie teleka ekraanil või kinolinal on. Neil kõigil on üldjuhul perfektne keha, säravvalge naeratus, ideaalsed kulmud ning muidugi väike nina. Õnneks oleme tasapisi liikumas sinna, et on arvestatud ka keskmisest suurema kehakaaluga, alustades poe mannekeenidest ning liikudes näiteks Barbini välja. Olen isegi oma õe käest kuulnud, et ta tahaks samasugust keha nagu Barbiel on, aga see lihtsalt pole realistlik. Lõpuks ma avastasin, et mul tõepoolest võib hoopis olla psüühikahäire mille eesti keelne nimetus on düsmorfne kehatajuhäire (body dysmorphic disorder). Peale kõige eelneva olen ma veel olnud üsna kindel, et minu hambad on liiga kollased, pidevalt kontrollin kas minu soeng on ikka korras. Lisaks nüüd pean igapäevaselt jälgima, et ühtegi halli juuksekarva pole ning ilmselt mul tuleb neid probleeme aina juurde.

Ma ei tea kas ma olen ainus kes sellise probleemiga võitleb, aga juhul kui ei ole siis tea, et sa pole ainus. Inimesed kes selle probleemiga võitlevad teevad tihti iluoperatsioone ning minagi olen kaalunud oma nina korrigeerida, aga alati olen ma googlest otsinud üles pildid just nendest ninadest mis on iluoperatsioonidega ära rikutud. Kui mulle nina ei meeldi hetkel siis kas tõesti oleksin ma valmis elama veel hullemaga. Veel kipuvad selle psüühikahäirega inimesed tegema enesetappe. Mina ausalt ei ole mõelnud teha enesetappu, aga olen mõelnud mis siis saaks kui ma täna ära sureksin. Mõte sellest, et kogu mu elu jääks elamata ning kogu mu pere ning lisaks sõbrad saaksid nii tohutult haiget, ei ole väärt enda tapmist. Tihtipeale me ei mõtle ennem kui ütleme ning inimene võib-olla enda enesekindlusega nii põhjas kui olla saab ja siis piisab vaid ühest sõnast mis viib teda suitsiidini. See on raske teema millest võib kirjutada koguni raamatu, aga mina ei ole see inimene kes sellest pikemalt rääkida saab, lihtsalt puudub see kogemus.

Võitlus iseendaga kestab mul edasi, oma tugeva iseloomuga suudan ma ilmselt veel ise hakkama saada. Juhul kui peaksin kunagi jääma selle võitlusega jänni siis ikka pöördun ma endast targema poole. Alati mis google pakub ei ole see õige. Parim näide doktor googlest on väikse varba valu googledamine ning vastuseks saad, et sul on juba ammu ajukasvaja ning ilmselt ka verevähk.

Mis teie arvate, kas selliseid inimesi võib meie seas rohkem olla kui teame? Kas nad ise ei pruugi teada, et neil selline häire võib olla?


Source: Joshua Starr

Comments

0 comments

Leave a Reply

%d bloggers like this: