Close

Olen mees kes elab meie Eestis. Riik mis nii väike, aga samas nii armas, hooliv ja lihtsalt täis toredaid inimesi. Samas olen juba viimased paar aastat tundnud üha rohkem hirmu enda turvalisuse üle.

Kui nüüd veidi endast rääkida siis olen kahekümnendates mees kes on gei. Ma pole avalikult seda kunagi tunnistanud ning minu vanemad ei ole sellest teadlikud. Ka sellepärast sai tehtud see anonüümne blogi kus sellest kirjutada saan. Mul on sõpru kes on sellest teadlikud ning sõpru kes ei ole. Kui kui mu sõpradest küsiks kas ma olen gei siis ma ei varjaks seda, aga ise ma seda ütlema ei hakka. Pole minu moodi käia mööda linna ringi ning kuulutada kogu maailmale, et olen mees kellele meeldivad teised mehed. Heterod seda ei tee ning ei näe minagi sellel mõtet.

Aastad on möödunud ning olen harjunud selle mõttega, et olen sündinud siia ilma gei mehena. Alguses kui sellest ise aru sain oli see ikka äärmiselt raske mulle. Käisin mööda linna ringi ning minu peas ketras ainult üks lause:” Ma ei ole gei. Ma ei ole gei. Ma ei ole gei. Ma ei ole gei.” Sisimas ma ikka lootsin, et ehk juhtub mingi ime ning ma ärkan üles heterona. Siiani pole seda imet juhtunud ning ilmselt ei tasu seda ka edaspidi loota. Ei jäänud mul siis muud üle kui tunnistada endale tõde. Kui siin inimesed väidavad, et tegu on mingi moe röögatusega kus kõik tahavad olla LGBT siis te tõsiselt eksite. Mina siiani leban õhtuti voodis ning mõtlen mida halba ma eelmises elus võisin teha, et mind sääraselt karistati. Ausalt.

Paar aastat tagasi ilmus ei kusagilt välja kooseluseadus. Olin tõsiselt üllatunud, et meie rahvas liigub nii liberaalse ideoloogia poole ning ka vähemusele antakse õigusi juurde. Miks siis ei võiks kaks meest või kaks naist omavahel kirjaliku lepingu sõlmida notari juures? See annaks neile lisa võimalusi kuna ilma selleta on nad lihtsalt korteri kaaslased. Kui üks peaks sattuma haiglasse siis intensiivravis saab külastada ainult pereliige, korterikaaslane sinna ei kuulu. Küll, aga annaks just see notari dokument selleks õiguse. Seni ei ole jutt käinud kiriklikust abielust kus jumala silmis pannakse nad paari. Lisaks ei anna see dokument õiguse lapsendamiseks. Seda saab teha ka ilma selle dokumendita.

Ilmselt mind oleks kogu see arutlus külmaks jätnud kuid inimeste õelus lõi väga koledalt välja. Kui lugeda neid kommentaare mis olid iga uudise juures siis aina enam riivas minu silmi see kuidas keegi sõimas gei mehi pedofiilideks. Ilmselt on inimesel endal kodutöö tegemata, sest pedofiilia juures ei olene inimese orientatsioon vaid lihtsalt inimesel on seksuaalne kiindumus puberteediealistesse lastesse. Kui mõni hetero siin kuulutab, et abiellus siis mina ei jookse sinna uudisele kommentaare panema, et jälle üks pedofiil abiellus ning nii see maailm oma otsa saabki. Lisaks võiks öelda, et ainult mehi pedofiilideks tembeldamine on ka sooline diskrimineerima kuna naiste seas on ka pedofiile.

Maailmas on nii palju erinevaid inimesi ning kõigile ei sobigi see mis teisele sobib. Nii nagu osade arvates on jälk kui mina teiste meestega oma seksuaalsust rahuldan siis minu arust on näiteks väga rõve kui keegi keedetud porgandit sööb, aga vahe on lihtsalt selles, et mina ei lähe Toompeale sellevastu protesteerima. Isegi see, et inimesi ajab oksele kui kaks meest kusagil avalikus kohas suudlevad. Alustagem ikkagi sellest, et siin ei ole vahet kas seda teevad kaks meest või mees ja naine, ebameeldiv vaatepilt on see nagunii. Millest tekib see vajadus oma kiimatsemist teiste silme all teha? Kas see pakub neile mingit seksuaalset rahuldust? Võib-olla on neil mingi veider fetiš. Need kaks eelnevat lauset on pandud kirja kui tavaline anonüümne netikommentaator.

Kui me räägime sellest, et traditsioonile perekond peaks olema ikkagi mees ja naine, sest muidu sellest lapsest saab samasugune omasooihar nagu tema vanemad. See on tõesti koht kus ma vaidlen vastu. Kuna mina olen pärit täiesti tavalisest mehe ja naise perekonnast siis olen ehe näide, et minust sai gei kuna mu vanemad on heterod. Järgides siis seda loogikat millest me ennist rääkisime. Tean ühte meest kelle ema elab koos naisega ja isa elab koos mehega ning temast sai täiesti tavaline hetero. Kas sinu elutingimused milles üles kasvad määrab sinu seksuaalsuse? Kindlasti mitte! Kui inimene kasvab üles perekonnas kus on kaks meest siis ta litsalt peab seda normaalseks. Minu perekond on traditsiooniliselt kärgpere kus lastel on erinevaid vanemaid. Kogu lapsepõlve pidasin ma seda täiesti normaalseks ja pean seda siiani. Mis vahet sel on kas mul on õega erinev isa, minu õde on ta ikka.

Huvitaval kombel pole keegi rääkinud, et meie traditsioonilise perekonna mudel tuleb usust mis meile suruti sadu aastaid tagasi peale. Just piibel on see kus raamistatakse ära, et abielu on mehe ja naise vaheline liit. Kuna me oleme omadega juba 21. sajandis siis võiksime ikkagi teadvustada, et selle eepilise fantaasia raamatu kirjutasid just inimesed mitte keegi müstiline jumal. Meie, inimesed, oleme pannud paika selle traditsioonilise perekonna ning kas tõesti peale kaht tuhandet aastat poleks aeg anda õnne ka gei inimestele.

Viimaks tekib küsimus mul just EKRE ja Isamaa erakondadele. Te ei soovi, et meiesugused ”haiged” inimesed abielluks ega lapsi saaks. Kas siis on minu ainus eesmärk siin riigis tööl käia ning makse maksta? Meie riigis on iive nii suur, et see ei vaja isegi omasooiharate abi? Gei inimeste hooldekodu arved aitab kinni maksta riik kuna nad ei saa omale lapsi? Kogu selle probleemika juures võiks siin väikeses riigis olla rohkem õnne ka neil kes on teistsugused. Minu eesmärk ei ole vihkamist õhutada, aga vahest võiks mõelda, et kõik geid ei ole ühesugused. On ka selliseid kes tahavad vaikselt elada ning nad ei käi mööda vanalinna oma lippu liputamas.


Source: Joshua Starr

Comments

0 comments

Leave a Reply

%d bloggers like this: